Kümne küünega elu küljes kinni!
Kui Eve Oidsalu (42), endise juhtkonna-administraatorina ühel päeval kokku kukkus, ei osanud ta aimatagi, et see viib dramaatiliste ja elumuutvate sündmusteni. Surmaga silmitsi seistes, käitus ta tasakaalukalt ja intuitiivselt. Naine on veendunud, et meis igaühes peitub ürgne vägi, mis kriitilisel hetkel endast märku annab ja mida saame kasutada.
Kõik sai alguse sellest, kui viis aastat tagasi, ilusal maikuu hommikul oli Evel väga raske jõuda trepist üles III korrusele. Toona 37-aastane naine vajus jõuetult nagu kott tooli peale ja hingeldas nagu auruvedur.
„Süda kloppis tugevalt, jõud ja jaks olid täiesti otsas. Kui sama olukord korduma hakkas, läksin arsti juurde. Väsimuse-nõrkuse väljaselgitamiseks võeti minult kõikvõimalikud proovid, sest olin ju siiani terve olnud. Pool aastat varem töötervishoiu arstilgi terveks tunnistatud. Lõpuks jõudsin Keskhaiglasse kardioloogi juurde," kirjeldab Eve toonaseid sündmuseid.
Mõne aja pärast sõitis Eve Riiga tööreisile. Töökaaslastega ühelt koosolekult tulnuna, kõndisid nad maa-alusest garaažist läbi. Korraga oli naisel pilt silme eest kadunud ja ta kukkus kokku. Õnneks suutis kaaslane temast kinni rabada ja ta ei põrkunud betoonseinaga.
„Tundus, et kuskil kaitseinglid tegutsesid ja hoidsid mul silma peal. Tagantjärgi tean, et sel hetkel jäi mul süda esimest korda seisma. Kui minestad, siis enamasti jääb mõni sekund aega kuhugi toetuda, aga mul lülitati mootor välja ja vajusin kokku."
Tol hetkel arvasid naised, et minestus tekkis õhupuudusest. Evele on esimene südameseiskumine jäänud eriliselt meelde: „Sel ajal, kui olin teiste jaoks teadvusetu, ei tajunud ma ise seda. Minu jaoks läks nagu uus film käima, teine reaalsus. Olin väike naine kollase 60ndate stiilis tolmumantlis, ületasin lendleval sammul suurlinnas autoteed. Mul oli nii kerge tunne sees, rõõm ja mõnus olek. Kui mind üles raputati, siis ma ei saanud aru, mis toimub. Mõnus kerguse ja sisemise rõõmu tunne jäi aga meelde," räägib Eve haiguse müstilisest poolest.
Eestisse jõudes järgnesid uuringud. Arstid ei leidnud midagi, põletikud ja muud füüsilised põhjused puudusid. Eve südameseiskumised hakkasid tihedamini korduma.
Peletas negatiivsed mõtted
„Ühel hommikul ärkasin üles, süda oli vahepeal seiskunud, see kordus ka üles tõusmise järel. Seis oli üsna ohtlik. Tänu tuttavale residendile, kelle juures olin varem käinud, sain kiirelt abi. Ma ei pidanud ise tõestama, et asi on tõsine. Ta pidas teistega nõu ja võitles mulle kõik uuringud välja!" on Eve arstile väga tänulik. Arstid jõudsid otsuseni, et ainuke võimalus edasi elada on südamestimulaatori paigaldamine. See oli noorele naisele tõeline šokk.
„Olen nii noor, teadmine, et mul ei saagi enam midagi parandada, organism ei saagi enam niisama toimida, oli minu jaoks ehmatav ja ootamatu."
Kuna seis oli juba eluohtlikuks muutunud, pandi talle järgmiseks päevaks operatsiooniaeg kinni. Aga süda andis endast märku ning seiskus veel nii haiglasse sõidu eel, kodus, kui ka haigla ees autos.
„Mul toimis kriitilistel hetkedel alati õnnefaktor. Mu mehel arsti telefoninumbrit ei olnud, et temaga ühendust võtta, aga ootamatult helistas arst mulle ise. Mees võttis vastu ja sai olulise teabe edastatud. Mind toodi kiirabisse sisse. Arst peletas bürokraadid eemale, et mind kiirelt intensiivi ja aparaatide külge saada."
„Kuna asi oli juba nii keeruliseks muutunud, otsustati operatsioon tõsta pealelõunaselt ajalt koheseks. Keegi peale minu ei teadnud, et ma lähen lõikusele, selles mõttes olin täitsa üksi. Kui midagi peaks minuga juhtuma, siis keegi ei tea seda. Peast käis läbi hirm, et on võimalik, et ma enam ei ärkagi, aga ma peletasin negatiivsed mõtted endast kaugele. Otsustasin kümne küünega elust kinni hoida. Selline tunne nagu panen kontsad maasse ja ei lähe siit kuhugi. Mul on kaks väikest last, ma ei taha, et nad jääks ilma emata, neil ei ole sellist eluraskust vaja. Lihtsalt intuitiivselt tõmbasin ennast positiivseks suhtumisega- vaat mina tulen siit välja, olengi selline kange tegelane."
Tore elu on ees
Järgnev oli Eve jaoks nagu televisioonis nähtud haiglaseriaalides. Kanderaamil, tuled jooksevad vilgatades peakohal, kõik sebivad ja sahmivad ringi. „Mul ei olnud kedagi, kes ütleks, et kõik saab korda. Sa oled korraga üksi ja pead seda ise endale ütlema." Õnneks aitas teda kirurgi mehelik konkreetsus, ei mingit haletsemist. Naise üllatuseks viidi stimulaatori paigaldus läbi kohaliku tuimestusega ja ta oli ärkvel kogu aja.
„Arst selgitas ja rääkis, mida ta operatsiooni ajal teeb. Mina üritasin samal ajal hoida südant tasakaalus ja rahulikuna - mõtlesin häid mõtteid, rahustasin ja rääkisin oma südamega. Arst hoidis mind muretsemisest eemal, küsides elulisi asju ning rääkides kõikvõmalikel erinevatel teemadel. Kõrvaltvaatajale võis see tunduda päris seltskondliku vestlusena. Pea kahe tunni järel oli kõik seljataga."
Evel oli sees tugev veendumus, et tal on veel pikk ja tore elu ees. Kuigi tal puudus varasem kokkupuude vaimsete tehnikate ja filosoofiatega, hakkas siinkohal tööle mingi sisemine kehateadvus, alalhoiuinstinkt. See ütles täpselt, kuidas ja mida teha, et ennast hoida. Eve teadis, et operatsiooni ajal peab süda olema rahulik, et see ei seiskuks ja ei tekitaks asjatult komplikatsioone. Ta hoidis end teadlikult positiivsel lainel ja tasakaalus ning lükkas kõrvale kõik hirmu ja negatiivsust tektavad mõtted. Tagantjärele meenutades teab ta, et inimene loob oma mõtetega reaalsust, ning elust kümne küünega kinni hoides ning sisendades, et kõik läheb hästi, ei olnudki muud variandid võimalikud.
Haigusest ja operatsioonist taastumine võttis väga pikalt aega. Esimestel nädalatel sundis kehaline nõrkus detailselt läbi mõtlema, kui pika „teekonna" ette võtad ning kuhu maani jaksad minna. Edasi oli Eve perearsti järelvalve all pea neli kuud.
„Hakkasin ise mõtlema, miks see minuga juhtus. Arst ütles, et olin peaaegu kõige noorem patsient üldse, kellele südamestimulaator on paigaldatud. Sain aru, et olin ennast ribadeks tõmmanud, elasin teiste inimeste rütmis ja soovide maailmas. Arvasin, et pean kogu aeg rõõmsameelne ja tubli olema, igale poole jõudma, teiste ootustele vastama, tööl hästi aktiivne olema, andma endast pidevalt maksimumi. Olin väga empaatiline ning elasin teiste muredele kaasa. Õhtuks olin energiast nii tühi, et ei jaksanud enam laste ega mehega suhelda. Tekkis süütunne ja rahulolematus," räägib ta.
Eve jõudis järelduseni, et elu ei pea selline olema. „Mulle anti teine võimalus, tegin sellest õppetunnist omad järeldused. Mõnele inimesel on kohe vaja sellist korralikku raputust, et aru saada – ela oma elu, muidu elab elu sind. Ma otsustasin teha oma elus olulised muudatused, leida endas uuesti sisemine rõõm ja tasakaal."
Hoia oma tass täis!
Kui Eve uuesti tööle läks, seadis ta tervise esikohale: "Tegin uusi kokkuleppeid, kuidas edasi töötan. Jätkasin osalise tööajaga - senise viie päeva asemel neli. Õppisin ära ei-ütlemise, seadsin kindlad prioriteed. Piiritlesin selgemalt oma tööülesanded ja teemad, nii enda kui teiste jaoks – ei „haakinud" ennast enam iga uue ja põneva projekti külge, kui selleks ei olnud reaalselt aega ega jõudu. Tegin oma tööd, nagu varemgi, pühendumuse ja kohusetundega ning andsin ennast parima – aga selle erinevusega, et nüüd ei teinud seda enam oma tervise ja heaolu arvelt. Ma lõin enda jaoks konkreetsed sisemised piirid, mis on minu teemad ja mis ei ole, millised emotsioonid lasen endasse ja millised mitte."
Kui varem paljud käisid Eve juures oma muresid kurtmas, end maha laadimas ja kaastunnet otsimas, muutes teda justkui emotsioonide prügikastiks, siis astus ta sellestki välja.
„See ei tähendanud, et minus oleksid kadunud abivalmidus, soojus ja empaatilisus, lihtsalt ma ei lasknud ennast enam energiast tühjaks tõmmata. Igaüks vastutab eelkõige ise oma elu eest ning haletsemine ja kaasamuretsemine ei aita sellele kuidagi kaasa. Mõistmine ja ärakuulamine on tunduvalt tõhusamad ja targemad vahendid", räägib Eve. „Ilmselt mõnede inimeste jaoks tundus, et „uus" Eve ei ole enam nii avatud, avali ja tore inimene, kes kohe appi tõttab. Leidsin, et see ongi OK. Õpin olema mina ise, ma ei pea iga hinna eest inimestele meele järele olema ning nende ootustele vastama. Igaühel on oma elu elada ja igale asjale oma personaalne vaatenurk, vastavalt siis varasemale kogemusele ning eluteele. Mina tean, kes ma olen ja annan endast oma tegemistes võimaliku parima."
„Tihti üritatakse eneseväärtustamist sildistada egoismiga. Küsime siis niimoodi: kui sa ei tunne ja ei väärtusta ennast, elad teiste rütmis, ilma sisemise rõõmuta, oled energiast tühjaks imetud - mida saad sa siis veel teistele, end ümbritsevatele inimestele anda, millist rõõmu suudad sa teistele pakkuda? Mulle meeldib põhimõte: hoia oma tass täis! Siis on endal hea olla, on mida teistele jagada ning sind ümbritsevad inimesed tunnevad ka ennast paremini."
Elu juhatas Eve reikini. „Reiki tervendab ja harmoniseerib inimese energiaid, sealhulgas ka mõttemustreid, lisab elujõudu. See on väga lihtne meetod, et ennast ja teisi abistada, elada teadlikumalt oma elu ja teha valikuid, olla tasakaalus oma tegeliku olemuse, sisemise minaga – ühesõnaga elada oma elu kerge tundega, rõõmsalt ja õnnelikult," jagab Eve oma mõtteid. „Reiki aitab mul saada teadlikumaks endast, taastada ning hoida sisemist rõõmu ja tasakaalu, nö. avastada enda jaoks maailma laiemalt. Olla tänulik ja hinnata seda, mis sul on juba olemas või saab olema, olla teadvel endast ja teistest, elada hetkes ja kuulata oma sisetunnet."
Tänaseks on Eve oma vanast töökohast lahkunud ning õpib ennast uutes rollides tundma. Talle tundus, et on oma töökohast lahku kasvanud ja ei tegele enam sellega, mis rõõmu teeb ja silma särama paneb.
„Tervist ja aega sulle keegi tagasi ei too ning aitäh ka ei ütle! Elust peab rõõmu tundma igal ajahetkel. Ma tahan, et minu töö või tegevus on suurema tähendusega, mõjutab midagi suuremat, loob midagi olulisemat. Sa ei tea kunagi, kaua sa elad. Pigem siis elada juba täiel rinnal, endaga kooskõlas ja rõõmsa ning õnnelikuna. Igaüks vastutab ise oma elu eest – keegi ei tule sinu elu sinu eest elama. Tänaseks olen ma tänulik oma haigusele. See äratas mind tardumusest, igapäevaelu mustrist ja rutiinist ning andis võimaluse saada oma elule värve juurde, õppima ennast tundma ja väärtustama. Kuula intuitsiooni, järgi oma sisetunnet, lase olla võimalusel, et kõik on võimalik - see viib imeliste asjadeni," naeratab Eve rõõmsalt oma elu peremehena. „Kui see lugu paneb kasvõi ühe inimese oma elu üle järele mõtlema ning ergutab teda midagi ette võtma oma sisemise elurõõmu ja tasakaalu leidmiseks, siis on see lugu täie ette läinud."
Artiklit saad lugeda ka siit: https://reikikool.ee/artiklid-ja-meedia/artikkel-kumne-kuunega-elu-kuljes-kinni/